trenn

Seljataga trenn nr kaks. Seekord kordet ette ei teinud. Natuke käekõrval sammu, stekike käes. Hääle ja väikeste puudutustega suunasin aga edasi ja muud ei midagi. Ronisin selga ja käisime pikalt sammu. Ei ole eriti elavust selles loomas. Või õigemini ei saa ta säärest aru, sest kordel jookseb päris ilusti. Sellepärast ma püüangi seda stekki asja talle seletada, et siis saaks selle kaudu ka sääre märguande selgeks. Hetkel kasutan häält ja see ka natuke aitab, aga mitte piisava selguse ja konkreetsusega.
Eile olin ma ise korralikult võhmal. Esialgu oli ta natuke pinges ja siis kas reageeris üle või jäi hoopis seisma. Korra ehmatas ja tahtis ära joosta, aga võtsin natuke konkreetsemalt tagasi ja sellest ta siis muutus eest väga tundlikuks. Pusisin päris jupp aega, aga siis sain ta ilusti jooksma ja kontaktile. Tasakaalule reageerib puhas leht ikka äärmiselt peenelt ja see on endale väga hea distsiplineerija. Iga väike viga näidatakse kohe kätte. Vana hobuse seljas saab ikka väga palju andeks.
ja kui eile oli algus natuke rabe ja ebakindel, siis lõpp sujus juba paremini. Eks ma ise ka olen veel natuke kohmetu, aga küll me tasapisi saame paremateks :)