Hirmul on suured silmad

Kuna esialgne tutvus klikkeriga ja koostööga tehtud, siis sai Grethele ka intro tehtud. Päris edukas esimene katse oli, nagu eelmisest postist lugeda võis. üüd edasi saame päevi jagada ja seega saab teha ka asju, milleks mina ise hetkel suuteline ei ole. Näiteks traavis koos jooksmine, selga ronimine ja isegi kapjade kallal toimetamine, sest ma ei saa kaua kummargil olla :D

Mina tegelesin ise esmaspäeval. Kuna maneezis oli veel rahvast, siis lahtiselt ei saanudki seekord toimetada. Panin ta päitsetega korde otsa ja lasin võimalikult pika ruumi talle puhastamise ja  jalutamise ajaks. See osa oli väga ok. Lasin siis kordele jooksma. Nagu ratsutamisel on säär asendamatu, siis kordetamisel on piits sääre eest olijana ju ka asendamatu ning seega võtsin ka piitsa. Aga vaeseke pelgab seda nagu tuld. Ei teagi miks. Ühte pidi saime päris ilusti hakkama ja ta ei tirinud eriti välja ega vajunud sisse. Ühes kohas vaid tahtis ära minna. Muidu hoidis ilusti ringi. Suunamuutus aga ajas ta segadusse ja siis sai ta veel mingi kerge paanika sellest, et mul kokku pakitud nööriga piits käes oli. Jooksisi nagu hull. Lasin piitsa maha ja olin ankur kuniks ta maha rahunes. Ta jäi seisma, hingeldas nagu auruvedus ja silmad olid ülipunnis. Olin ise marurahulik, sügasin igalt poolt, kordasin paari harjutust, mis meil on enne hästi õnnestunud, et tema tähelepanu jälle suunatud saaks. Harjutused olid piisavalt lihtsad, et ta iseendasse tagasi tuleks ja jälle keskenduks. Sai oma klikid ja õunajupikesed ja rahunes märgatavalt.

Siis võtsin ette piitsa uuesti tutvustamise. Hobune ei tohi piitsa karta, küll aga peab austama. Justangu säärtgi. Jala eest põgeneva hobusega ei saa toimetada. Samas ei ole hea ka see, kui hobusel jalast ükskõik. Seega võtsin selle jubeduse tasakesi kätte ja Rillu tempos liikudes ning iga julguseraasu eest kiitust saades sain teda sellega lõpuks igalt poolt siltada. Ta oli väga valvas ja üksjagu kahtlev, aga kuna mina olin hästi rahulik ja kindel, siis ta seisis ja vaatas, mis ma temaga siis nüüd teen. Midagi halba ei teinud. Väike pai piitsa otsaga ja siis klikk ja komm. Ja nii uuesti ja uuesti. Igalt poolt. Kogu selle aja oli korde lontis. Jõuga teda selliseks katsumuseks sundida pole vaja. Enne kui ta taluvuspiir ületatud sai viisime koos piitsa ära ja tegime veel mõned kõndimided enne kui trenni lõpu sügamise aeg käes oli.

Trenni lõpp oli tore ja positiivne. Rillu naudib seda sügamise osa väga ja see on nagu omaette preemia töö tegemise eest. Fakt on aga see, et piitsa hirmuga peame samm haaval ja hästi rahulikult tegelema. Ükski abivahend või muu jubin, mida inimene tahaks kasutada, ei tohiks hobusele hirmu tekitada. Eriti veel elementaarsed asjad. Eks neid hirutavaid asju teuleb ühe hobuse elus ette lugematul arvul ja seega leian, et on ülioluline, kuidas see esimene juhus lahendatud saab. Kui Rillu  näeb, et ta saab meid, mind, Grethet ja üldse inimest, usaldada ka olukorras, mida ta ise ohtlikuks peab, ja veendub, et me ei pane teda halba olukorda, siis on see suur suur samm usaldavaks ja julgeks hobuseks kasvamisel.