Täna oli meie teine tõsisem trennipäev. Eilne oli päris ilusti meeles ja paigal seismiseks läks max 10 minutit. Ühe korra hakkas liikuma ja siis lasin tal natuke kauem joosta, kuniks ta ise minu ümber ringile jäi. Siis lubasin tal seisma jääda, läksin juurde ja oligi korras. Puhastasin ära, sügasin ja kiitsin.
Edasi tegin tööd selles suunas, et ta hakkaks minuga kaasa tulema. Sellega läks päris kaua, sest ta on olnud pigem seda tüüpi, kes eest ära jookseb. Ometi taipas ta lõpuks, et kui tahab rahu saada, siis on targem minuga kaasa lonkida. Lisaks jooksmisest puhkamisele sai siis ju veel õuna ka ja see oli eriti tore. Nii me siis vantsisime, mina ees ja tema järgi. Kui suunda muuta, siis ta jäi iga kord mõttesse, et kas ikka maksab, aga väike meeldetuletus, et kui ei taha minuga kaasa tulla jalutama, siis tuleb suunduda traaviringile, oli piisav motivaator. 2-3 min jalutasime ja siis jätsin ta hinge rahule. Sai õuna ja veel sügamist, mis talle väga meeldib, ja siis natuke aega üksi maneezis kolada.
Need paar päeva niiviisi maneezis üksteist ja meie vahelisi reegleid tundma õppides on olnud väga toredad. Päitsed olen küll pähe jätnud, aga nöör on vaid toomiseks ja viimiseks. Muul ajal on ta vabalt. Ja ehkki tõesti, ma ei jäta talle alati täielikku vabadust otsustada, kas teha koostööd või mitte, siis ma ei taha teda ka hakata jõuga väänama. Pigem ikka nõuga ;)
Seda juurde tulemist ja kaasa liikumist peab veel palju kinnistama ja pidevalt harjutama. Ta on julge ja võrdlemisi enesekindel ja seega ta ei pea seda inimese sabas sörkimist esialgu millekski. Tahan, et talle hakkaks inimesega koos toimetamine meeldima. Et see oleks põnev ja premeeritud. Siis läheb ka sadulas töö hiljem ladusamalt.
No comments:
Post a Comment