Lähem tutvus

Hei,

Ilmselt peaks kõige pealt ära mainima, et see jutustiil, mis on minu poolt kirjutatud (ehk siis Grethe) ei tule kohe kindlasti mitte sarnane Aive-kirjutan-raamatut-ja-kasutan-kõiki-sõnu-mida-tean, sest ma lihtsalt ei oska sõnu niimoodi kokku põimida nagu Aive, et sellest üks vinge lause tuleks.

Madrill day.1
Esimest korda nägin teda pimedas boksis. Palju ei jõudnud tutvuda, aga täpselt nii palju, et jõudsin maiust boksiukse vahelt anda ja patsutada, ning sain selgeks, et tegemist on ühe halli, sõbraliku paksu märaga.

Madrill day.2
Tahtsin nii väga, et ta välja saaks. Panin päitsed pähe ja võtsin ta kordega õue. Söötsin teda päris hoolega. Siis lihtsalt huvi pärast lasin ta korderingi peale sammu. Natuke ühele ja siis teisele poole. samamoodi oli traaviga. Siis panin kaks maalatti ka tee peale ja lasin kaks korda üle joosta ja lõpetuseks väike rist. Päris vinge hüpe oli, nii palju kui näha oli selle väikese risti peal. jalutasin temaga siis veel mööda Jäve ala ringi ja sõi muru ja mingi aeg viskasin ta koos Rainyga maneezi, sest arvasin, et nad ei peaks koguaeg boksis olema.

Madrill day.3
Aive võttis mind endaga kaasa, et ta saaks tutvustada klikkeri põhimõtet, madrilliga tegutsemist.
Algul näitas ta mulle ette, kuidas ja mis olema peab ja siis oli aeg ise proovida. Algul oli küll natuke harjumatu, et keegi kulli pilguga vaatab. Kartsin nagu valet liigutust teha. Algul siis puhastasin. Madrill seisis küllaltki rahulolevalt paigal ja siis ikka vahepeal kiitsin, et ta teaks, et see mis ta praegu teeb on hea. Kui puhastamisega valmis, alustasin kõndimisega nii, et ta mu kõrval jookseks. Kõndis päris hoolega kõrval, kui aga proovisin joosta, siis see talle ei meeldinud. Keeras mujale ja siis pidi hakkama teda edasi ajama. Kui ei taha kõrval kõndida, siis peab jooksma.. ja palju. Natuke aega jooksutamist, hakkas ta tähelepanu jälle minuni jõudma. Lõpuks sain siis tema juurde ja jälle otsast peale. algul kõnnid ja siis natuke jooksed. Kui päitsetest kinni hoida, siis jooksis lõpuks juba väga hästi aru. Mõistsin siis, et polegi mõtet veel niisama joosta,ilma et kinni hoiaks, sest ta ei saa lihtsalt aru, mida see tähendab kui ma eest jooksen. paar korda jooksin, ja siis jalutasin, ning lõpetuseks sügasin teda korralikult harjaga. Kiitsin hästi tihti. Kui olin lõpetanud tõin ka Rainy maneezi. Madrill muutus kohe kaks korda rõõmsamaks. Jätsin nad siis maneezi paariks tunniks.


Proovin siis kirjutada nii, et mu jutt laiali ei valguks. Natuke raske on, sest olen harjunud, et kirjutan sellest mis vähegi pähe tuleb. Praegu aga kirjutan ja mõtlen sellest mis ainult Madrilliga teen, uus kogemus igatepidi :)