Seljataga trenn nr kaks. Seekord kordet ette ei teinud. Natuke käekõrval sammu, stekike käes. Hääle ja väikeste puudutustega suunasin aga edasi ja muud ei midagi. Ronisin selga ja käisime pikalt sammu. Ei ole eriti elavust selles loomas. Või õigemini ei saa ta säärest aru, sest kordel jookseb päris ilusti. Sellepärast ma püüangi seda stekki asja talle seletada, et siis saaks selle kaudu ka sääre märguande selgeks. Hetkel kasutan häält ja see ka natuke aitab, aga mitte piisava selguse ja konkreetsusega.
Eile olin ma ise korralikult võhmal. Esialgu oli ta natuke pinges ja siis kas reageeris üle või jäi hoopis seisma. Korra ehmatas ja tahtis ära joosta, aga võtsin natuke konkreetsemalt tagasi ja sellest ta siis muutus eest väga tundlikuks. Pusisin päris jupp aega, aga siis sain ta ilusti jooksma ja kontaktile. Tasakaalule reageerib puhas leht ikka äärmiselt peenelt ja see on endale väga hea distsiplineerija. Iga väike viga näidatakse kohe kätte. Vana hobuse seljas saab ikka väga palju andeks.
ja kui eile oli algus natuke rabe ja ebakindel, siis lõpp sujus juba paremini. Eks ma ise ka olen veel natuke kohmetu, aga küll me tasapisi saame paremateks :)
Tuesday, October 29, 2013
Sunday, October 27, 2013
Natuke uudiseid.
Uudiseid üle tüki aja. Käisin täna ilma pisikeseta tallis ja seega sain Rilluga tegeleda. Kuna ta on tekiga, siis ei võta puhastamine enam igavikku. Lisaks ajasästule on see hea ka selleks, et siis ei kraabi õues elavalt hobuselt kaitsvat rasukihti karva seest välja.
Proovisin ühte sadulat ka, aga see oli kuidagi imelik :s Mul ei ole hea silm ka sellise asja peale, aga no see oli imelik. Panin siis meil hetkel kasutuses oleva varustuse selga ja läksime maneezi. Tegime käekõrval sammu ja tuletasime meelde, et stekk ei ole kuri ja hirmus asi, vaid kui see vastu läheb, siis peab lihtsalt natuke elavama sammuga astuma. Poni sai ilusti aru oli rahulik. Kui stekki ühelt poolt teisele viisin üle pea või üle laudja, siis natuke vaatas, et kuhu see asjandus nüüd läks või mis saab. Mõned korrad sellist vahetamist ja siis ta juba teadis, et see ei olegi midagi muud, kui asukoha vahetus ja ta ei pea midagi selle peale tegema.
Siis lasin kordel natukene traavi joosta. Natuke mõlemale poole ja kõik. Ta läks ilusti ringile ja ehkki paremale liikudes vajus natuke ringilt välja, siis pole sellest küll midagi hullu.
Siis tõime autost maiusi ja mulle kaska ning ronisin selga. Olin ise esiti üpris ebakindel. Pole ju kaua sõitnud ja ta on ka pikalt jälle karjamaa elu nautinud. jalused olid väga lühikesed ja kuna auke polnud õigetes kohtades, siis ronisin alla. Sättisin jalused korda ja uuesti selga. Minu olemine oli kindlam ja nii me siis jalutasime sammu. Säärest ta veel aru ei saa. Hääle peale reageerib kohe, aga sääre märguandest ei oska midagi arvata. Kasutasin siis häält koos jalaga ja siis mõikas küll. Kiitsin palju ja õige pea pakkus ta ka traavi. Natukene tiksusime traavi ka ja ma püüdsin teda ikka järjest rohkem edasi suunata. Ikka hääl ja jalg koos ja preemia järgi.
Pikalt ei teinud, ehk oli 20 min. Siis jalutasime natuke sadulas ja ülejänud aja käekõrval ning oligi kõik. Kuniks ma asjad korda tegin sai ta boksis heina nosida ja puhata. Siis tekk selga ja õue tagasi. Püüan nüüd mingi regulaarse rütmi leida ja vähemalt 3x nädalas sadulasse jõuda. Kui eriti tubli olen, siis võiks veel 1-2x kordet, topeltkordet või ohjamist teha, aga ega ma liiga suuri plaane ka ei taha teha. Palju sõltub sellest, kas ja kuidas pisike preili mul tegutseda laseb :)
Proovisin ühte sadulat ka, aga see oli kuidagi imelik :s Mul ei ole hea silm ka sellise asja peale, aga no see oli imelik. Panin siis meil hetkel kasutuses oleva varustuse selga ja läksime maneezi. Tegime käekõrval sammu ja tuletasime meelde, et stekk ei ole kuri ja hirmus asi, vaid kui see vastu läheb, siis peab lihtsalt natuke elavama sammuga astuma. Poni sai ilusti aru oli rahulik. Kui stekki ühelt poolt teisele viisin üle pea või üle laudja, siis natuke vaatas, et kuhu see asjandus nüüd läks või mis saab. Mõned korrad sellist vahetamist ja siis ta juba teadis, et see ei olegi midagi muud, kui asukoha vahetus ja ta ei pea midagi selle peale tegema.
Siis lasin kordel natukene traavi joosta. Natuke mõlemale poole ja kõik. Ta läks ilusti ringile ja ehkki paremale liikudes vajus natuke ringilt välja, siis pole sellest küll midagi hullu.
Siis tõime autost maiusi ja mulle kaska ning ronisin selga. Olin ise esiti üpris ebakindel. Pole ju kaua sõitnud ja ta on ka pikalt jälle karjamaa elu nautinud. jalused olid väga lühikesed ja kuna auke polnud õigetes kohtades, siis ronisin alla. Sättisin jalused korda ja uuesti selga. Minu olemine oli kindlam ja nii me siis jalutasime sammu. Säärest ta veel aru ei saa. Hääle peale reageerib kohe, aga sääre märguandest ei oska midagi arvata. Kasutasin siis häält koos jalaga ja siis mõikas küll. Kiitsin palju ja õige pea pakkus ta ka traavi. Natukene tiksusime traavi ka ja ma püüdsin teda ikka järjest rohkem edasi suunata. Ikka hääl ja jalg koos ja preemia järgi.
Pikalt ei teinud, ehk oli 20 min. Siis jalutasime natuke sadulas ja ülejänud aja käekõrval ning oligi kõik. Kuniks ma asjad korda tegin sai ta boksis heina nosida ja puhata. Siis tekk selga ja õue tagasi. Püüan nüüd mingi regulaarse rütmi leida ja vähemalt 3x nädalas sadulasse jõuda. Kui eriti tubli olen, siis võiks veel 1-2x kordet, topeltkordet või ohjamist teha, aga ega ma liiga suuri plaane ka ei taha teha. Palju sõltub sellest, kas ja kuidas pisike preili mul tegutseda laseb :)
Saturday, October 19, 2013
Long time no see
Pole ammu kirjutanud, sest pole olnud millestki kirjutada. Nüüd olen oma pisikese kätte saanud ja kosume vaikselt. Jõudu mööda hakkan jälle kordetama ja kui keha laseb, siis ronin sadulasse ka. Uued postitused juba siis, kui on millest kirjutada.
Monday, September 23, 2013
Paus
Ammu pole kirjutanud, sest pole olnud millest kirjutada. Olin ise hädine ja tõbine ja seega minu poolt poni puhkas. G ei jõudnud ka kooli kõrvalt muud, kui paar korda maneezis mängida. Ja nii saigi poni pikema puhkuse.
Tänaseks leidsime ka variandi, kuidas ta aias püsib ja seega naudib ta nüüd täiel rinnal õues olemist. Reedel vantsis JB talle kopli tahanurka järele ja sättis valmis. Läksime õue. Mina sain aga vahepeal teada, et ta olla oma koplikaaslase kest sugeda saanud ja see avaldus ka trennis. Kui JB jala traavile tõsteks peale pani, siis rillu ehmatas ja vot selliseid kiiremaid ringe ei oleks ma küll oodata osanud. Jb oli tubli ja püsis küljes, ponile juurde haiget ei teinud ja nii ta siis rahunes. Kui esimene kord pidasin ma seda ehkatuseks, siis teisel katsel traavile minna kordus kõik ja seega otsustasime maneezi minna ja asja lähemalt uurida. Katsusin külgi ja no hell mis hell. Lasime tal vabalt natuke joosta ja veenduda, et midagi hullu ei juhtu, kui ta jookseb. Siis läks JB selga tagasi ja võtsin nad kordele. Esmalt oli Rillu ikka hirmu täis, aga JB oli hästi rahulikult paigal ja õige pea poni veendus, et ratsanik ei tee talle haiget. Natuke kordel ja siis sõitsid juba lahtiselt ning poni oli jälle selline, nagu ta ennist oli.
Alati tuleb tagasilööke ja see oli siis esimene. rillu ehmatas sellest vast kõige rohkem ära. Täna maneezis tegeledes suhtus ta puhastamisse väga mõnulevalt ja kaasa kõndimisse ka, aga sedelga peale jooksis ära. Kordasin siis meie esimesi trenne ja lõpuks lubas ta sedelga rahulikult selga panna. Kiitsin ja harjasin veel, sest see talle meeldib, ning sellega trenn ka lõppes. Ta sai piisavalt joosta niigi :)
Siis kiusasin veel vaesekest ja pügasin ta preitäppidega jala ära. Pesin ja tegin koorikutest puhtaks. See oli paras tegemine, sest valus oli ju aga lõpeks lasi ta end ilusti korda teha. Loodan, et ta pole mu peale nüüd nii ära solvunud ja saan ta homme ka ikka koplist kätte :) Või õigemini juba täna õhtul, sest tahan minna veel rohtu panema jalale.
Tänaseks leidsime ka variandi, kuidas ta aias püsib ja seega naudib ta nüüd täiel rinnal õues olemist. Reedel vantsis JB talle kopli tahanurka järele ja sättis valmis. Läksime õue. Mina sain aga vahepeal teada, et ta olla oma koplikaaslase kest sugeda saanud ja see avaldus ka trennis. Kui JB jala traavile tõsteks peale pani, siis rillu ehmatas ja vot selliseid kiiremaid ringe ei oleks ma küll oodata osanud. Jb oli tubli ja püsis küljes, ponile juurde haiget ei teinud ja nii ta siis rahunes. Kui esimene kord pidasin ma seda ehkatuseks, siis teisel katsel traavile minna kordus kõik ja seega otsustasime maneezi minna ja asja lähemalt uurida. Katsusin külgi ja no hell mis hell. Lasime tal vabalt natuke joosta ja veenduda, et midagi hullu ei juhtu, kui ta jookseb. Siis läks JB selga tagasi ja võtsin nad kordele. Esmalt oli Rillu ikka hirmu täis, aga JB oli hästi rahulikult paigal ja õige pea poni veendus, et ratsanik ei tee talle haiget. Natuke kordel ja siis sõitsid juba lahtiselt ning poni oli jälle selline, nagu ta ennist oli.
Alati tuleb tagasilööke ja see oli siis esimene. rillu ehmatas sellest vast kõige rohkem ära. Täna maneezis tegeledes suhtus ta puhastamisse väga mõnulevalt ja kaasa kõndimisse ka, aga sedelga peale jooksis ära. Kordasin siis meie esimesi trenne ja lõpuks lubas ta sedelga rahulikult selga panna. Kiitsin ja harjasin veel, sest see talle meeldib, ning sellega trenn ka lõppes. Ta sai piisavalt joosta niigi :)
Siis kiusasin veel vaesekest ja pügasin ta preitäppidega jala ära. Pesin ja tegin koorikutest puhtaks. See oli paras tegemine, sest valus oli ju aga lõpeks lasi ta end ilusti korda teha. Loodan, et ta pole mu peale nüüd nii ära solvunud ja saan ta homme ka ikka koplist kätte :) Või õigemini juba täna õhtul, sest tahan minna veel rohtu panema jalale.
Tuesday, September 3, 2013
Vaikselt edasi
Vahepeal oleme usinalt toimetanud.
JB tegutseb Rilluga päris ise ja mõlemid naudivad olukorda. Puhastame nüüd valdavalt boksis ja ka varustus läheb seal selga. Kiitmisesüsteem on ikka sama ja tundub, et see sobib hästi ka Rillule.
Sõitnud oleme õues ja ka galoppi. Õues on suur plats ja seega rohkem ruumi liikuda otse ja suurtel kaartel. Erit galopis on see oluline, et poni saaks lihtsalt edasi joosta ja ei peaks pabistama väikeste nurkade ja tasakaalu kaotuse pärast. See on tal hetkel galopis niigi habras ja seega on talle parem, kui ruumi on rohkem. Traavis tulevad juba 20m raadiusega kaared ja ringid ka mugavalt välja. Püsib rütm ja poni ei hakka õlaga kuhugi vajuma. Püsib ilusti 4 jala peal püsti ning ei kuku kuhugi poole. Galopis on sinna veel jupp maad minna ja seega kasutame ära iga võimalust õues sõita, et oleks piisavalt ruumi.
Ka kordet oleme teinud. Panen talle ka pessoa peale, et teda ette-alla suunata. Viimane kord jagas ta traavis ilusti lahti, et mis tegema peab. Lasi end ilusti pehmeks ja sirutas ninnu välja. Piitsa hirm on ka möödas ja seega saab seda kordetades rahulikult kasutada ilma, et Rillu murelikuks muutuks. Ta saab ilusti aru, et see on vaid edasi suunamiseks või ringi suurendamiseks ja muud midagi sellega öelda ei taheta. Traavis on ring juba ilusti ringi kujuline ja sisse-välja vajumine on võrreldes esimese kordetamisega põhimõtteliselt olematu.
Galopp on muidugi omaette teema. See ei taha mitte õnnestuda, sest tasakaalu pole eriti ja seega hakkab ta kas kiirendama või vajub traavi. Seega ma palju ei küsi ka. Kui ta tõuseb, siis lasen suts sirgel joosta, kuniks jõuan ise kaasa vudida ja siis küsin traavile, teeme paar ringi ja siis uuesti mõned sammud galoppi. Viimane kord sai ta tõste küsimisest juba enam-vähem kohe aru :)
Nüüd, kui lastel on kool alanud, püüame paika panna ka mingi regulaarsema trenniplaani ja ära jagada, kes millal sõidab või kordetab. Sellest püüame siis kinni pidada ajani, kuniks ma ise sadulasse saan. Siis vaatame asja üle.
JB tegutseb Rilluga päris ise ja mõlemid naudivad olukorda. Puhastame nüüd valdavalt boksis ja ka varustus läheb seal selga. Kiitmisesüsteem on ikka sama ja tundub, et see sobib hästi ka Rillule.
Sõitnud oleme õues ja ka galoppi. Õues on suur plats ja seega rohkem ruumi liikuda otse ja suurtel kaartel. Erit galopis on see oluline, et poni saaks lihtsalt edasi joosta ja ei peaks pabistama väikeste nurkade ja tasakaalu kaotuse pärast. See on tal hetkel galopis niigi habras ja seega on talle parem, kui ruumi on rohkem. Traavis tulevad juba 20m raadiusega kaared ja ringid ka mugavalt välja. Püsib rütm ja poni ei hakka õlaga kuhugi vajuma. Püsib ilusti 4 jala peal püsti ning ei kuku kuhugi poole. Galopis on sinna veel jupp maad minna ja seega kasutame ära iga võimalust õues sõita, et oleks piisavalt ruumi.
Ka kordet oleme teinud. Panen talle ka pessoa peale, et teda ette-alla suunata. Viimane kord jagas ta traavis ilusti lahti, et mis tegema peab. Lasi end ilusti pehmeks ja sirutas ninnu välja. Piitsa hirm on ka möödas ja seega saab seda kordetades rahulikult kasutada ilma, et Rillu murelikuks muutuks. Ta saab ilusti aru, et see on vaid edasi suunamiseks või ringi suurendamiseks ja muud midagi sellega öelda ei taheta. Traavis on ring juba ilusti ringi kujuline ja sisse-välja vajumine on võrreldes esimese kordetamisega põhimõtteliselt olematu.
Galopp on muidugi omaette teema. See ei taha mitte õnnestuda, sest tasakaalu pole eriti ja seega hakkab ta kas kiirendama või vajub traavi. Seega ma palju ei küsi ka. Kui ta tõuseb, siis lasen suts sirgel joosta, kuniks jõuan ise kaasa vudida ja siis küsin traavile, teeme paar ringi ja siis uuesti mõned sammud galoppi. Viimane kord sai ta tõste küsimisest juba enam-vähem kohe aru :)
Nüüd, kui lastel on kool alanud, püüame paika panna ka mingi regulaarsema trenniplaani ja ära jagada, kes millal sõidab või kordetab. Sellest püüame siis kinni pidada ajani, kuniks ma ise sadulasse saan. Siis vaatame asja üle.
Tuesday, August 27, 2013
Õue traavitama
Täna oli JB jälle olemas ja lasin tal enamuse asju ise teha. Puhastas boksis ja siis veel maneezis ka. Sadula panemise ajal hakkas Rillu eest ära minema ja kuna vihmuti oli ka maneezi kastma pndud, siis ei julenud ma teda selle peale liikumisse saata, vaid läksin ise ja aitasin sadula selga. Valjad pani JB ise. Tegi paar tiiru käekõrval ja siis ronis selga. Ma seisin kõrval, aga kinni ei hoidnud.
Täna oli meil kaaslaseks ka Limpa, kel oli uus ratsanik seljas. C proovis, et mis loomake see Lipma on. Kuna maneezis oli umbne ja palav, siis küsisin, et ka JB julgeks õue minna. Julges, ja nii me läksimegi. Limpa ees ja Rillu järgi. Mina julgestasin kõrval kõndimisega ja aeg-ajalt Rillu ikka nagu otsis minult tuge. Siis patsutasin, sügasin kaela ja rääkisin juttu ning poni sai sellest julgust juurde. See toe otsimine oli vaevu märgatav. Õige kergelt lihtsalt hoidis mulle lähemale. Muidu jättis ta ikka meie vahele u pool meetirkest, aga need paar hetke tuli korraks lähemale. Sai oma julgustuse kätte ja astus jälle kindlamalt edasi.
Liivaplatsil käisime esialgu sammu ja siis oli Limpal aeg traaviks. Lasin JB-l ka proovida, et mis nägu poni teeb. Mingit nägu ei teinud. Hakkas traavi jooksma ja kõik. Otsis aga kontakti ja JB hoidis käe hääästi paigal ja pehme ja nii nad seal siis tiksusid suurtel kaartel ja sirgetel. Eks ta natuke vajub ikka välja pööretes, kui unustab edasi tõugata, aga selles pole ka midagi imestada ju. Treenitust ei ole. Ja loomulikult väsib ta väga kiiresti. Tegime u 15min sammuga kokku ja siis ta oli juba vässu. Lõpetasime ühe ilusa edasi küsimisele reageerimisega ära ja JB jalutas teda ka murul, näidates meie krossitõkkeid. Nagu ikka, Rillu vaatas, uuris, aga ei kartnud, mis on väga äge :D
Täna oli meil kaaslaseks ka Limpa, kel oli uus ratsanik seljas. C proovis, et mis loomake see Lipma on. Kuna maneezis oli umbne ja palav, siis küsisin, et ka JB julgeks õue minna. Julges, ja nii me läksimegi. Limpa ees ja Rillu järgi. Mina julgestasin kõrval kõndimisega ja aeg-ajalt Rillu ikka nagu otsis minult tuge. Siis patsutasin, sügasin kaela ja rääkisin juttu ning poni sai sellest julgust juurde. See toe otsimine oli vaevu märgatav. Õige kergelt lihtsalt hoidis mulle lähemale. Muidu jättis ta ikka meie vahele u pool meetirkest, aga need paar hetke tuli korraks lähemale. Sai oma julgustuse kätte ja astus jälle kindlamalt edasi.
Liivaplatsil käisime esialgu sammu ja siis oli Limpal aeg traaviks. Lasin JB-l ka proovida, et mis nägu poni teeb. Mingit nägu ei teinud. Hakkas traavi jooksma ja kõik. Otsis aga kontakti ja JB hoidis käe hääästi paigal ja pehme ja nii nad seal siis tiksusid suurtel kaartel ja sirgetel. Eks ta natuke vajub ikka välja pööretes, kui unustab edasi tõugata, aga selles pole ka midagi imestada ju. Treenitust ei ole. Ja loomulikult väsib ta väga kiiresti. Tegime u 15min sammuga kokku ja siis ta oli juba vässu. Lõpetasime ühe ilusa edasi küsimisele reageerimisega ära ja JB jalutas teda ka murul, näidates meie krossitõkkeid. Nagu ikka, Rillu vaatas, uuris, aga ei kartnud, mis on väga äge :D
Neljapäev
Seekord alustasin Madrilli puhastamist boksis. Algul natuke võõrastas. Ei teagi kas ja kui palju boksis tegeletud temaga on, aga natuke aega oli selline ebakindel ja siis oli juba selline nagu maneezis. Võtsin ta siis päitsetega maneezi ja tegin üldiselt sama tööd mis eelmine kord. Jalutasin, kiitsin, puhastasin, kiitsin. Lõpuks hakkasime uuesti jooksmist harjutama. see kord oli mul lühike nöör päitsete küljes, et ta esimese asjana mujale ei jookseks. Umbes 5 minutit ja siis hobune jooksis juba nii, et kui natuke hakkasin jooksu sammu tegema, tuli tema mulle kohe järgi. Ega ma rohkem ei teinud ka. Patsutasin ja andsin kommi. Kuna mul oli veel energiat üle, siis läksime õue jalutama. Kõndsime seekord põllu poole. Päris põllule ei jõudnud, sest ise ei viitsinud nii kaugele jalutada. Madrill käitus väga ilusti. Uudistas ja vaatas ringi, samas püsis minu kõrval.
Enne ära panekut söötsin teda veel natuke ja siis viisin ta tuppa.
Enne ära panekut söötsin teda veel natuke ja siis viisin ta tuppa.
Monday, August 26, 2013
Mitu trenni
Vahepeal on päris mitu trenni olnud ja püüan nüüd kirja panna, mis meeles.
N, 22.08, tegeles Grethe. Kui ta millalgi mahti saab, siis kirjutab ehk järgi, mis nad tegid ja kuidas läks.
R, 23.08 käisin mina hommikul.
Enne kui tööle hakkasime, siis lasime ta Ühe teise noorega maneezi kokku. Esmalt ikka käis kiu ja viu. Ruunapoiss oli väga rahulik, aga Rillu veidi ebakindel ja siis pirtsutas. Aga natukese aja pärast olid juba sõbrad ja tegid koos lollusi.
Kui teine nooruke oli piisavalt liikuda saanud oli aeg tööle asuda. Kavas oli korde valjastega. Alustasime uuesti piitsaga sõbrunemisest ja ta lasi end ilusti igalt poolt sellega puutuda. Natuke ettevaatlik oli, aga samas väga rahulik. Kordel jooksis ka paremini, kui viimati. Ring oli juba pea-aegu ringi kujuline ja sisse-välja vajumist oli vähem. Ka galoppi suutis rahulikumalt joosta ja ei vajunud välja. kui raskeks läks, siis kukkus traavi, aga sellest pole hullu, sest kui tasakaalu leidis tõusis kohe uuesti küsimise peale galoppi ja pusis edasi.
Pärast jalutasime ja sügasime nagu ikka ning siis talle sõbrad seltsi. Lasime jälle selle noore ja Rainy. See oli halb mõte. Ruunapoiss püüdis ponisid lahutada ja Rillu nö endale hoida, aga ponid olid nagu kleebitud ja Rainy jälle püüdis ruunakest Rillust eemale hoida. Nii nad siis jooksid seal nagu ogarad. Lõpuks müsliämbri ja suure meelitamisega sain ma Rainy kätte ja viisin boksi. Teised kaks rahunesid ka kohe ja lonkisid niisama edasi. Paras mäsu oli see igatahes :s
L oli puhkepäev.
P oli kiire päev. JB tuli ka üle jupii aja talli ja tegin nad Rilluga tuttavaks. Järgisime oma tavapärast rutiini puhastamise ja koos jalutamisega. Ma näitasin ette ja JB tegi siis ka kõik asjad järgi. Kabjad tegime ka. Mina asin ja JB tegi raskema osa, mis ei osutunud üldse raskeks :) Kui poni tasakaalu kaotas, siis võttis jala ära, aga muidu oli väga tubli. Siis läksime maneezi keskele ja ma upitasin JB väga aeglaselt ja jupp haaval selga. Esimese katse peale hakkas Rillu eest ära kõndima, aga väike meeldetuletus, et peab seisma ja edasi läks ilusti. Tasakesi upitasin JB järjest rohkem selga ja iga liigutamise talumise eest sai klik ja kommi ning suht ruttu oli JB seljas. Sügasime ja kiitsime ja jalutasime väikese ringi ning oligi selleks korraks kõik.
Meeldiv oli see, et peale esimest eest ära minekut ja korrektsiooni seisi Rillu ilusti ise paigal ja ma ei hoidnud teda kinni. Korde oli küljes, aga lõdva. Hoidsin küll lähedalt, aga jälgisin, et korde poleks pingul. Jalutades oli samamoodi. Rillu oli väga rahulik. Tegelikult pole see mingi suur asi, sest ta on tegelikult ju saduldatud, aga kuna pikk paus seoses varssumisega on vahel, siis ma teen kõiki asju justnagu teeksime neid esimest korda. Ma ei eelda, et ta peaks midagi oskama või julgema ja nii om meil mõlemal vähem ootusi ning stressi ja õnnestunud trennidest suurem rõõm. Liigume väikeste sammudega edasi just siis, kui tundub, et ponu selleks valmis on.
E. 26.08.
Hommikul võtsin JB peale ja suundusime Rillu, sadula ja valjastega maneezi. Puhasatamise osa tegi JB ise ära ja kõik oli väga hea. Siis võtsin sadula, et proovida, kas see talle üldse sobib. Natuke oli võõristamist, aga andsime ponile aega vaadata ja nuusutada. Soovitud käitumise eest klikk ja õunuajupike ja õige pea oligi sadul seljas. Kinni ma teda ei hoidnud ja ta sai rahus oma pea rulli keerata ja uudistada, et mis ma teen. See sadul, mis me kaasa saime on isegi enam-vähem, kui veel natuke pekki maha saaks :D
Tõin ka vöö ja samamoodi rahulikult panin selle kinni. JB jalutas temaga natuke ringi. Ponil oli sadulast täitsa ükskõik. Panime valjad. Jälle jalutasime. Siis ronis JB sadulasse. Mina julgestasin ja kiitsin. Tegime kolmekesi ringi ja siis jäin mina maneezi äre juurde ning nad jalutasid kahekesi edasi. Rillu lonkis rahulikult ja polnud raasugi häiritud. Paar ringi ühte ja teist pidi ja oligi tänaseks kõik. Poni oli tubli, JB ka ja minul süda rahul. Vaatasin hoolega ka sadula alla tekkinud jälgi (panin ainult sadula seljale) ja need kinnitasid sobivust. Ilus ühtlane tolmujälg mõlemal pool. Ainult õige pisut on vaja turja juurest pekikihti maha saada ja siis on 5+
Seega meil on läinud päris hästi :) Maneezis tunneb Rillu end kindlalt ja on seega väga rahulik. Kui kordel ringi hoidmine juba stabiilsem, siis lähen õue kordetama. Ennem ei taha ise minna, sest ma ei saa hetkel väga hobusega jageleda ja ausalt pole mul selleks ka mingit isu. Palju meeldivam on, kui ta juba teab, mis temalt oodatakse ja siis on tal ka uues olukorras lihtsam küsitut teha.
N, 22.08, tegeles Grethe. Kui ta millalgi mahti saab, siis kirjutab ehk järgi, mis nad tegid ja kuidas läks.
R, 23.08 käisin mina hommikul.
Enne kui tööle hakkasime, siis lasime ta Ühe teise noorega maneezi kokku. Esmalt ikka käis kiu ja viu. Ruunapoiss oli väga rahulik, aga Rillu veidi ebakindel ja siis pirtsutas. Aga natukese aja pärast olid juba sõbrad ja tegid koos lollusi.
Kui teine nooruke oli piisavalt liikuda saanud oli aeg tööle asuda. Kavas oli korde valjastega. Alustasime uuesti piitsaga sõbrunemisest ja ta lasi end ilusti igalt poolt sellega puutuda. Natuke ettevaatlik oli, aga samas väga rahulik. Kordel jooksis ka paremini, kui viimati. Ring oli juba pea-aegu ringi kujuline ja sisse-välja vajumist oli vähem. Ka galoppi suutis rahulikumalt joosta ja ei vajunud välja. kui raskeks läks, siis kukkus traavi, aga sellest pole hullu, sest kui tasakaalu leidis tõusis kohe uuesti küsimise peale galoppi ja pusis edasi.
Pärast jalutasime ja sügasime nagu ikka ning siis talle sõbrad seltsi. Lasime jälle selle noore ja Rainy. See oli halb mõte. Ruunapoiss püüdis ponisid lahutada ja Rillu nö endale hoida, aga ponid olid nagu kleebitud ja Rainy jälle püüdis ruunakest Rillust eemale hoida. Nii nad siis jooksid seal nagu ogarad. Lõpuks müsliämbri ja suure meelitamisega sain ma Rainy kätte ja viisin boksi. Teised kaks rahunesid ka kohe ja lonkisid niisama edasi. Paras mäsu oli see igatahes :s
L oli puhkepäev.
P oli kiire päev. JB tuli ka üle jupii aja talli ja tegin nad Rilluga tuttavaks. Järgisime oma tavapärast rutiini puhastamise ja koos jalutamisega. Ma näitasin ette ja JB tegi siis ka kõik asjad järgi. Kabjad tegime ka. Mina asin ja JB tegi raskema osa, mis ei osutunud üldse raskeks :) Kui poni tasakaalu kaotas, siis võttis jala ära, aga muidu oli väga tubli. Siis läksime maneezi keskele ja ma upitasin JB väga aeglaselt ja jupp haaval selga. Esimese katse peale hakkas Rillu eest ära kõndima, aga väike meeldetuletus, et peab seisma ja edasi läks ilusti. Tasakesi upitasin JB järjest rohkem selga ja iga liigutamise talumise eest sai klik ja kommi ning suht ruttu oli JB seljas. Sügasime ja kiitsime ja jalutasime väikese ringi ning oligi selleks korraks kõik.
Meeldiv oli see, et peale esimest eest ära minekut ja korrektsiooni seisi Rillu ilusti ise paigal ja ma ei hoidnud teda kinni. Korde oli küljes, aga lõdva. Hoidsin küll lähedalt, aga jälgisin, et korde poleks pingul. Jalutades oli samamoodi. Rillu oli väga rahulik. Tegelikult pole see mingi suur asi, sest ta on tegelikult ju saduldatud, aga kuna pikk paus seoses varssumisega on vahel, siis ma teen kõiki asju justnagu teeksime neid esimest korda. Ma ei eelda, et ta peaks midagi oskama või julgema ja nii om meil mõlemal vähem ootusi ning stressi ja õnnestunud trennidest suurem rõõm. Liigume väikeste sammudega edasi just siis, kui tundub, et ponu selleks valmis on.
E. 26.08.
Hommikul võtsin JB peale ja suundusime Rillu, sadula ja valjastega maneezi. Puhasatamise osa tegi JB ise ära ja kõik oli väga hea. Siis võtsin sadula, et proovida, kas see talle üldse sobib. Natuke oli võõristamist, aga andsime ponile aega vaadata ja nuusutada. Soovitud käitumise eest klikk ja õunuajupike ja õige pea oligi sadul seljas. Kinni ma teda ei hoidnud ja ta sai rahus oma pea rulli keerata ja uudistada, et mis ma teen. See sadul, mis me kaasa saime on isegi enam-vähem, kui veel natuke pekki maha saaks :D
Tõin ka vöö ja samamoodi rahulikult panin selle kinni. JB jalutas temaga natuke ringi. Ponil oli sadulast täitsa ükskõik. Panime valjad. Jälle jalutasime. Siis ronis JB sadulasse. Mina julgestasin ja kiitsin. Tegime kolmekesi ringi ja siis jäin mina maneezi äre juurde ning nad jalutasid kahekesi edasi. Rillu lonkis rahulikult ja polnud raasugi häiritud. Paar ringi ühte ja teist pidi ja oligi tänaseks kõik. Poni oli tubli, JB ka ja minul süda rahul. Vaatasin hoolega ka sadula alla tekkinud jälgi (panin ainult sadula seljale) ja need kinnitasid sobivust. Ilus ühtlane tolmujälg mõlemal pool. Ainult õige pisut on vaja turja juurest pekikihti maha saada ja siis on 5+
Seega meil on läinud päris hästi :) Maneezis tunneb Rillu end kindlalt ja on seega väga rahulik. Kui kordel ringi hoidmine juba stabiilsem, siis lähen õue kordetama. Ennem ei taha ise minna, sest ma ei saa hetkel väga hobusega jageleda ja ausalt pole mul selleks ka mingit isu. Palju meeldivam on, kui ta juba teab, mis temalt oodatakse ja siis on tal ka uues olukorras lihtsam küsitut teha.
Wednesday, August 21, 2013
Hirmul on suured silmad
Kuna esialgne tutvus klikkeriga ja koostööga tehtud, siis sai Grethele ka intro tehtud. Päris edukas esimene katse oli, nagu eelmisest postist lugeda võis. üüd edasi saame päevi jagada ja seega saab teha ka asju, milleks mina ise hetkel suuteline ei ole. Näiteks traavis koos jooksmine, selga ronimine ja isegi kapjade kallal toimetamine, sest ma ei saa kaua kummargil olla :D
Mina tegelesin ise esmaspäeval. Kuna maneezis oli veel rahvast, siis lahtiselt ei saanudki seekord toimetada. Panin ta päitsetega korde otsa ja lasin võimalikult pika ruumi talle puhastamise ja jalutamise ajaks. See osa oli väga ok. Lasin siis kordele jooksma. Nagu ratsutamisel on säär asendamatu, siis kordetamisel on piits sääre eest olijana ju ka asendamatu ning seega võtsin ka piitsa. Aga vaeseke pelgab seda nagu tuld. Ei teagi miks. Ühte pidi saime päris ilusti hakkama ja ta ei tirinud eriti välja ega vajunud sisse. Ühes kohas vaid tahtis ära minna. Muidu hoidis ilusti ringi. Suunamuutus aga ajas ta segadusse ja siis sai ta veel mingi kerge paanika sellest, et mul kokku pakitud nööriga piits käes oli. Jooksisi nagu hull. Lasin piitsa maha ja olin ankur kuniks ta maha rahunes. Ta jäi seisma, hingeldas nagu auruvedus ja silmad olid ülipunnis. Olin ise marurahulik, sügasin igalt poolt, kordasin paari harjutust, mis meil on enne hästi õnnestunud, et tema tähelepanu jälle suunatud saaks. Harjutused olid piisavalt lihtsad, et ta iseendasse tagasi tuleks ja jälle keskenduks. Sai oma klikid ja õunajupikesed ja rahunes märgatavalt.
Siis võtsin ette piitsa uuesti tutvustamise. Hobune ei tohi piitsa karta, küll aga peab austama. Justangu säärtgi. Jala eest põgeneva hobusega ei saa toimetada. Samas ei ole hea ka see, kui hobusel jalast ükskõik. Seega võtsin selle jubeduse tasakesi kätte ja Rillu tempos liikudes ning iga julguseraasu eest kiitust saades sain teda sellega lõpuks igalt poolt siltada. Ta oli väga valvas ja üksjagu kahtlev, aga kuna mina olin hästi rahulik ja kindel, siis ta seisis ja vaatas, mis ma temaga siis nüüd teen. Midagi halba ei teinud. Väike pai piitsa otsaga ja siis klikk ja komm. Ja nii uuesti ja uuesti. Igalt poolt. Kogu selle aja oli korde lontis. Jõuga teda selliseks katsumuseks sundida pole vaja. Enne kui ta taluvuspiir ületatud sai viisime koos piitsa ära ja tegime veel mõned kõndimided enne kui trenni lõpu sügamise aeg käes oli.
Trenni lõpp oli tore ja positiivne. Rillu naudib seda sügamise osa väga ja see on nagu omaette preemia töö tegemise eest. Fakt on aga see, et piitsa hirmuga peame samm haaval ja hästi rahulikult tegelema. Ükski abivahend või muu jubin, mida inimene tahaks kasutada, ei tohiks hobusele hirmu tekitada. Eriti veel elementaarsed asjad. Eks neid hirutavaid asju teuleb ühe hobuse elus ette lugematul arvul ja seega leian, et on ülioluline, kuidas see esimene juhus lahendatud saab. Kui Rillu näeb, et ta saab meid, mind, Grethet ja üldse inimest, usaldada ka olukorras, mida ta ise ohtlikuks peab, ja veendub, et me ei pane teda halba olukorda, siis on see suur suur samm usaldavaks ja julgeks hobuseks kasvamisel.
Mina tegelesin ise esmaspäeval. Kuna maneezis oli veel rahvast, siis lahtiselt ei saanudki seekord toimetada. Panin ta päitsetega korde otsa ja lasin võimalikult pika ruumi talle puhastamise ja jalutamise ajaks. See osa oli väga ok. Lasin siis kordele jooksma. Nagu ratsutamisel on säär asendamatu, siis kordetamisel on piits sääre eest olijana ju ka asendamatu ning seega võtsin ka piitsa. Aga vaeseke pelgab seda nagu tuld. Ei teagi miks. Ühte pidi saime päris ilusti hakkama ja ta ei tirinud eriti välja ega vajunud sisse. Ühes kohas vaid tahtis ära minna. Muidu hoidis ilusti ringi. Suunamuutus aga ajas ta segadusse ja siis sai ta veel mingi kerge paanika sellest, et mul kokku pakitud nööriga piits käes oli. Jooksisi nagu hull. Lasin piitsa maha ja olin ankur kuniks ta maha rahunes. Ta jäi seisma, hingeldas nagu auruvedus ja silmad olid ülipunnis. Olin ise marurahulik, sügasin igalt poolt, kordasin paari harjutust, mis meil on enne hästi õnnestunud, et tema tähelepanu jälle suunatud saaks. Harjutused olid piisavalt lihtsad, et ta iseendasse tagasi tuleks ja jälle keskenduks. Sai oma klikid ja õunajupikesed ja rahunes märgatavalt.
Siis võtsin ette piitsa uuesti tutvustamise. Hobune ei tohi piitsa karta, küll aga peab austama. Justangu säärtgi. Jala eest põgeneva hobusega ei saa toimetada. Samas ei ole hea ka see, kui hobusel jalast ükskõik. Seega võtsin selle jubeduse tasakesi kätte ja Rillu tempos liikudes ning iga julguseraasu eest kiitust saades sain teda sellega lõpuks igalt poolt siltada. Ta oli väga valvas ja üksjagu kahtlev, aga kuna mina olin hästi rahulik ja kindel, siis ta seisis ja vaatas, mis ma temaga siis nüüd teen. Midagi halba ei teinud. Väike pai piitsa otsaga ja siis klikk ja komm. Ja nii uuesti ja uuesti. Igalt poolt. Kogu selle aja oli korde lontis. Jõuga teda selliseks katsumuseks sundida pole vaja. Enne kui ta taluvuspiir ületatud sai viisime koos piitsa ära ja tegime veel mõned kõndimided enne kui trenni lõpu sügamise aeg käes oli.
Trenni lõpp oli tore ja positiivne. Rillu naudib seda sügamise osa väga ja see on nagu omaette preemia töö tegemise eest. Fakt on aga see, et piitsa hirmuga peame samm haaval ja hästi rahulikult tegelema. Ükski abivahend või muu jubin, mida inimene tahaks kasutada, ei tohiks hobusele hirmu tekitada. Eriti veel elementaarsed asjad. Eks neid hirutavaid asju teuleb ühe hobuse elus ette lugematul arvul ja seega leian, et on ülioluline, kuidas see esimene juhus lahendatud saab. Kui Rillu näeb, et ta saab meid, mind, Grethet ja üldse inimest, usaldada ka olukorras, mida ta ise ohtlikuks peab, ja veendub, et me ei pane teda halba olukorda, siis on see suur suur samm usaldavaks ja julgeks hobuseks kasvamisel.
Tuesday, August 20, 2013
Lähem tutvus
Hei,
Ilmselt peaks kõige pealt ära mainima, et see jutustiil, mis on minu poolt kirjutatud (ehk siis Grethe) ei tule kohe kindlasti mitte sarnane Aive-kirjutan-raamatut-ja-kasutan-kõiki-sõnu-mida-tean, sest ma lihtsalt ei oska sõnu niimoodi kokku põimida nagu Aive, et sellest üks vinge lause tuleks.
Madrill day.1
Esimest korda nägin teda pimedas boksis. Palju ei jõudnud tutvuda, aga täpselt nii palju, et jõudsin maiust boksiukse vahelt anda ja patsutada, ning sain selgeks, et tegemist on ühe halli, sõbraliku paksu märaga.
Madrill day.2
Tahtsin nii väga, et ta välja saaks. Panin päitsed pähe ja võtsin ta kordega õue. Söötsin teda päris hoolega. Siis lihtsalt huvi pärast lasin ta korderingi peale sammu. Natuke ühele ja siis teisele poole. samamoodi oli traaviga. Siis panin kaks maalatti ka tee peale ja lasin kaks korda üle joosta ja lõpetuseks väike rist. Päris vinge hüpe oli, nii palju kui näha oli selle väikese risti peal. jalutasin temaga siis veel mööda Jäve ala ringi ja sõi muru ja mingi aeg viskasin ta koos Rainyga maneezi, sest arvasin, et nad ei peaks koguaeg boksis olema.
Madrill day.3
Aive võttis mind endaga kaasa, et ta saaks tutvustada klikkeri põhimõtet, madrilliga tegutsemist.
Algul näitas ta mulle ette, kuidas ja mis olema peab ja siis oli aeg ise proovida. Algul oli küll natuke harjumatu, et keegi kulli pilguga vaatab. Kartsin nagu valet liigutust teha. Algul siis puhastasin. Madrill seisis küllaltki rahulolevalt paigal ja siis ikka vahepeal kiitsin, et ta teaks, et see mis ta praegu teeb on hea. Kui puhastamisega valmis, alustasin kõndimisega nii, et ta mu kõrval jookseks. Kõndis päris hoolega kõrval, kui aga proovisin joosta, siis see talle ei meeldinud. Keeras mujale ja siis pidi hakkama teda edasi ajama. Kui ei taha kõrval kõndida, siis peab jooksma.. ja palju. Natuke aega jooksutamist, hakkas ta tähelepanu jälle minuni jõudma. Lõpuks sain siis tema juurde ja jälle otsast peale. algul kõnnid ja siis natuke jooksed. Kui päitsetest kinni hoida, siis jooksis lõpuks juba väga hästi aru. Mõistsin siis, et polegi mõtet veel niisama joosta,ilma et kinni hoiaks, sest ta ei saa lihtsalt aru, mida see tähendab kui ma eest jooksen. paar korda jooksin, ja siis jalutasin, ning lõpetuseks sügasin teda korralikult harjaga. Kiitsin hästi tihti. Kui olin lõpetanud tõin ka Rainy maneezi. Madrill muutus kohe kaks korda rõõmsamaks. Jätsin nad siis maneezi paariks tunniks.
Proovin siis kirjutada nii, et mu jutt laiali ei valguks. Natuke raske on, sest olen harjunud, et kirjutan sellest mis vähegi pähe tuleb. Praegu aga kirjutan ja mõtlen sellest mis ainult Madrilliga teen, uus kogemus igatepidi :)
Ilmselt peaks kõige pealt ära mainima, et see jutustiil, mis on minu poolt kirjutatud (ehk siis Grethe) ei tule kohe kindlasti mitte sarnane Aive-kirjutan-raamatut-ja-kasutan-kõiki-sõnu-mida-tean, sest ma lihtsalt ei oska sõnu niimoodi kokku põimida nagu Aive, et sellest üks vinge lause tuleks.
Madrill day.1
Esimest korda nägin teda pimedas boksis. Palju ei jõudnud tutvuda, aga täpselt nii palju, et jõudsin maiust boksiukse vahelt anda ja patsutada, ning sain selgeks, et tegemist on ühe halli, sõbraliku paksu märaga.
Madrill day.2
Tahtsin nii väga, et ta välja saaks. Panin päitsed pähe ja võtsin ta kordega õue. Söötsin teda päris hoolega. Siis lihtsalt huvi pärast lasin ta korderingi peale sammu. Natuke ühele ja siis teisele poole. samamoodi oli traaviga. Siis panin kaks maalatti ka tee peale ja lasin kaks korda üle joosta ja lõpetuseks väike rist. Päris vinge hüpe oli, nii palju kui näha oli selle väikese risti peal. jalutasin temaga siis veel mööda Jäve ala ringi ja sõi muru ja mingi aeg viskasin ta koos Rainyga maneezi, sest arvasin, et nad ei peaks koguaeg boksis olema.
Madrill day.3
Aive võttis mind endaga kaasa, et ta saaks tutvustada klikkeri põhimõtet, madrilliga tegutsemist.
Algul näitas ta mulle ette, kuidas ja mis olema peab ja siis oli aeg ise proovida. Algul oli küll natuke harjumatu, et keegi kulli pilguga vaatab. Kartsin nagu valet liigutust teha. Algul siis puhastasin. Madrill seisis küllaltki rahulolevalt paigal ja siis ikka vahepeal kiitsin, et ta teaks, et see mis ta praegu teeb on hea. Kui puhastamisega valmis, alustasin kõndimisega nii, et ta mu kõrval jookseks. Kõndis päris hoolega kõrval, kui aga proovisin joosta, siis see talle ei meeldinud. Keeras mujale ja siis pidi hakkama teda edasi ajama. Kui ei taha kõrval kõndida, siis peab jooksma.. ja palju. Natuke aega jooksutamist, hakkas ta tähelepanu jälle minuni jõudma. Lõpuks sain siis tema juurde ja jälle otsast peale. algul kõnnid ja siis natuke jooksed. Kui päitsetest kinni hoida, siis jooksis lõpuks juba väga hästi aru. Mõistsin siis, et polegi mõtet veel niisama joosta,ilma et kinni hoiaks, sest ta ei saa lihtsalt aru, mida see tähendab kui ma eest jooksen. paar korda jooksin, ja siis jalutasin, ning lõpetuseks sügasin teda korralikult harjaga. Kiitsin hästi tihti. Kui olin lõpetanud tõin ka Rainy maneezi. Madrill muutus kohe kaks korda rõõmsamaks. Jätsin nad siis maneezi paariks tunniks.
Proovin siis kirjutada nii, et mu jutt laiali ei valguks. Natuke raske on, sest olen harjunud, et kirjutan sellest mis vähegi pähe tuleb. Praegu aga kirjutan ja mõtlen sellest mis ainult Madrilliga teen, uus kogemus igatepidi :)
Wednesday, August 14, 2013
Palju asju
Tänaseks oli plaanis korrata eelmiseid trenne. Läksime maneezi ja ta lihtsalt seisis ja ootas, kuniks ma uksed kinni panin. Võtsin harja ja olin juba valmis piitsa otsima, et nagunii läheb kohe alguses jookmiseks, aga ei. Rillu seisis ja ootas rahulikult, kuniks ma ta üleni ära puhastasin :) Seisi paigal, ootas klikkeri klõpsu ja siis ka kohe õunatükikest maiuseks.
Esimene osa plaanist sai väga kiiresti täidetud ja seega hakkasin piitsa poole minema, et tegeleda selle juurde tulemise ja kaasas kõndimisega, aga minu suureks üllatuseks vantsis Rillu mulle järele. Kiire klikk ja õunake kiituseks ja suundusime siis niiviisi kõrvu maneezi avastama. Tegime ringe ja sikk-sakke ja suunamuutusi. Jäime seisma, sügasime ja jalutasime edasi. Traavi ma ei jaksa hetkel proovida :D
Kuna ka see osa trennist sai väga ruttu tehtud, siis mõtlesin proovida, mis nägu ta valjaste ja korde ja sedelga peale teeb. Tõin asjad ja ta tuli neid kohe uudistama. Valjad lasi väga rahulikult pähe panna, mis oli ka ootuspärane, sest need on tal ju ammugi tuttavad jubinad. Sedelgas aga oli palju kummalisem ja natuke hirmus ka. Seal oli ju pessoa küljes ja seega palju igasuguseid rihmasid ja paelu ja klõbisevaid rõngaid. Tutvusime selle asjandusega tema tempos ja iga edusammu eest sai kliki ja õunajupi. Üllatavalt ruttu lasi ta sedelga endale selga panna ja tegime sellega maneezis mõned ringid. Kordagi ei võtnud ma temast kinni, ehkki valjad olid peas. Ka kõndima minnes tuli ta ise minuga kaasa. Sai oma klikki ja ka õunakese :)
Siis kohendasin pessoaa jalgade taguse rihma talle parajaks ja rahulikult panin selle õigele kohale. Rillu vaatas veidi ja siis jalutasime veel mõned ringid. Edasi suundusime juba kordele. Eks see ring ole veel natuke lopergune, aga näha on, et kordetöö pole talle võõras ja ta jooksis päris ilusti. Lasin mõlemat pidi joosta ja siis panin ka suulise külge käivad rihmad peale. Panin hästi lõdvalt, et ta vaid vaevu tunneks neid, aga et siiski oleksid olemas. Reaktsioon oli rahulik. Veel natuke traavi ja siis proovisime galoppi ka. Küljes rippuvad jubinad ei olnud enam mingi mure, pigem see, et tasakaalu ei ole ja ennast hsti kanda ei jaksa ja siis ta kas vajus välja või kukkus traavi. Lasin tal paar minutit pusida ja siis sama teisele poole. Peale galoppi lõdvestas ta traavis ka natuke rohkem. Korjasin asjad küljest ära ja jalutasime niisama koos kuniks ta hingas rahulikult.
Harjasin peale trenni ka ja panin jalale helosaani. Tal on 2 väikest prei täpikest. Esialgu ta natuke võttis jalga eest ära, aga veendus peagi, et ma ei tee talle haiget ja siis seisis rahulikult, kuniks ma kreemi sisse masseerisin.
Panin ta puhkama ja natuke ninaesist ka. Homme on puhkepäev. Isegi kui ma talli lähen, siis homme me tööd ei tee. Kui lähen, siis viin talle vaid maiust ja sügan kaela :)
Tuesday, August 13, 2013
Tule, lähme koos!
Täna oli meie teine tõsisem trennipäev. Eilne oli päris ilusti meeles ja paigal seismiseks läks max 10 minutit. Ühe korra hakkas liikuma ja siis lasin tal natuke kauem joosta, kuniks ta ise minu ümber ringile jäi. Siis lubasin tal seisma jääda, läksin juurde ja oligi korras. Puhastasin ära, sügasin ja kiitsin.
Edasi tegin tööd selles suunas, et ta hakkaks minuga kaasa tulema. Sellega läks päris kaua, sest ta on olnud pigem seda tüüpi, kes eest ära jookseb. Ometi taipas ta lõpuks, et kui tahab rahu saada, siis on targem minuga kaasa lonkida. Lisaks jooksmisest puhkamisele sai siis ju veel õuna ka ja see oli eriti tore. Nii me siis vantsisime, mina ees ja tema järgi. Kui suunda muuta, siis ta jäi iga kord mõttesse, et kas ikka maksab, aga väike meeldetuletus, et kui ei taha minuga kaasa tulla jalutama, siis tuleb suunduda traaviringile, oli piisav motivaator. 2-3 min jalutasime ja siis jätsin ta hinge rahule. Sai õuna ja veel sügamist, mis talle väga meeldib, ja siis natuke aega üksi maneezis kolada.
Need paar päeva niiviisi maneezis üksteist ja meie vahelisi reegleid tundma õppides on olnud väga toredad. Päitsed olen küll pähe jätnud, aga nöör on vaid toomiseks ja viimiseks. Muul ajal on ta vabalt. Ja ehkki tõesti, ma ei jäta talle alati täielikku vabadust otsustada, kas teha koostööd või mitte, siis ma ei taha teda ka hakata jõuga väänama. Pigem ikka nõuga ;)
Seda juurde tulemist ja kaasa liikumist peab veel palju kinnistama ja pidevalt harjutama. Ta on julge ja võrdlemisi enesekindel ja seega ta ei pea seda inimese sabas sörkimist esialgu millekski. Tahan, et talle hakkaks inimesega koos toimetamine meeldima. Et see oleks põnev ja premeeritud. Siis läheb ka sadulas töö hiljem ladusamalt.
Edasi tegin tööd selles suunas, et ta hakkaks minuga kaasa tulema. Sellega läks päris kaua, sest ta on olnud pigem seda tüüpi, kes eest ära jookseb. Ometi taipas ta lõpuks, et kui tahab rahu saada, siis on targem minuga kaasa lonkida. Lisaks jooksmisest puhkamisele sai siis ju veel õuna ka ja see oli eriti tore. Nii me siis vantsisime, mina ees ja tema järgi. Kui suunda muuta, siis ta jäi iga kord mõttesse, et kas ikka maksab, aga väike meeldetuletus, et kui ei taha minuga kaasa tulla jalutama, siis tuleb suunduda traaviringile, oli piisav motivaator. 2-3 min jalutasime ja siis jätsin ta hinge rahule. Sai õuna ja veel sügamist, mis talle väga meeldib, ja siis natuke aega üksi maneezis kolada.
Need paar päeva niiviisi maneezis üksteist ja meie vahelisi reegleid tundma õppides on olnud väga toredad. Päitsed olen küll pähe jätnud, aga nöör on vaid toomiseks ja viimiseks. Muul ajal on ta vabalt. Ja ehkki tõesti, ma ei jäta talle alati täielikku vabadust otsustada, kas teha koostööd või mitte, siis ma ei taha teda ka hakata jõuga väänama. Pigem ikka nõuga ;)
Seda juurde tulemist ja kaasa liikumist peab veel palju kinnistama ja pidevalt harjutama. Ta on julge ja võrdlemisi enesekindel ja seega ta ei pea seda inimese sabas sörkimist esialgu millekski. Tahan, et talle hakkaks inimesega koos toimetamine meeldima. Et see oleks põnev ja premeeritud. Siis läheb ka sadulas töö hiljem ladusamalt.
Monday, August 12, 2013
Madrill
Saagem siis tuttavaks. Madrill on nooruke ponimära. Heledamat halli värvi ja hetkel üksjagu paks. 2011 kevadel paaritati ta Mon Chergiga. Tiinus ja varssumine läksid väga hästi ja varsa kasvatamise kõrvalt sai ta 2012 suvel ka sadula selga. Peale esmast saduldamist jäi ta ratsahobuse tööst puhkama ja nautis Saaremaal karjamaaelu ja emarolli, kuniks nüüd augusti hakul tuli elama Järve tall. Eesmärgiks õppida tubliks ratsaponiks ning leida omale uus päris oma inimene.
Poni on müügis ja kuni uue omaniku leidmiseni koolitan teda koos noorsportlase Grethega. Siia blogisse püüame kahepeale kirja panna meie tegemisi ja seiklusi.
Senised tegemised:
R. 9.08.2013.
Lasin Madrilli koos südamesõbra Rainyga maneezi jooksma. Kui nad olid oma hullamised ära hullanud, siis puhastasin Madrilli natuke ja kammisin ta väga välja veninud laka ära. Poni seisi ilusti paigal ja nautis tähelepanu. Natuke umbusaldavam Rainy hoidis Madrilli varju, kuid uudistas ometi toimuvat. Lõpetasin toimetamise enne, kui ponil huvi kadunud oleks ja lasin neil omaette edasi toimetada.
E. 12.08.2013
Tõin preilid sisse. Panin R-i boksi ja M-i maneezi. Lasin tal natuke aega üksi ringi vaadata ja siis tegime lähemalt tutvust. Esialgu ta jooksis päris korralikult ja hüüdis sõpra. Ajasin teda usinamalt liikuma kuniks ta mulle tähelepanu hakkas pöörama. Siis ta seisatas ja läksin juurde. Sain paar korda harjaga tõmmata, kui ta liikuma hakkas. Ajasin uuesti liikuma ja hidsin liikumas, kuniks ta seisis ja minu lähenemist ootas. Hakkasin harjama ja paari hetkel pärast kordus kogu trall.
Kolm on kohtuseadus ja nüüd seisma jäädes oli talle selgeks saanud, et puhata saab, kui ta seisab ja laseb sügada. Harjasin igalt poolt ja kammisin laka ära. Rääkisin juttu, kiitisn palju ja andisn õuna ka. Siis jalutain ise minema ja andisn talle aega jälle omapead olla.
Otsisin käärid ja kammi välja, sidusin preilna talli vahekäiku ja tegin ta laka korda. Juuksuri vastu polnud tal midagi ja nüüd näeb ta minu silmale kvasti kobedam välja. Pole enam matsjeesus, vaid viks ja viisakas ponipreili :)
Sellega meie tänane toimetamine lõppes ja plikad said jälle õue tagasi. Homme kordame tänast rutiini maneezis ja vaatame, kuidas sellega sujub. Enne ei taha ma talle mingeid lisajubinaid külge riputada, kui niisama vaalt maneezis toimetamine talle huvi ja rõõmu pakub. Kui usaldus on kindlam, siis läheb ka valjaste, sadula ja kordetöö meelde tuletamine sujuvamalt ja meeldivamalt meile mõlemile :)
Subscribe to:
Comments (Atom)